Sissejuhatus
Muuseumid on olulised ajaloolise, kunstilise ja kultuuripärandi tõttu, mida nad säilitavad. Nad ei muuda mitte ainult aega ja kohta, vaid ka mõtteviisi ja vaateid. Iga muuseumikülastus on seiklus omaette ja alati on midagi uut, mida avastada. Külastasin hiljuti Soome rahvusmuuseumi ja tahan nüüd teiega jagada ühte konkreetset lugu, mis mulle muljet avaldas.
Tekst pärineb
Kui ma külastasin kultuuripärandi osakonda, jäi mulle silma ühe noore tudengi lugu, kes kirjeldas huvitavalt elu 1960ndate aastate Soomes. Lugu algab õpilase saabumisega Helsingisse väikesest sisemaakülast. Värvikas kirjeldus tema kohanemisraskustest, rõõmudest ja väljakutsetest tõi elavalt meelde aja, mil Soomes toimusid suured sotsiaalsed muutused.
Õpilane, keda kutsuti Pekaks, oli innukas humanist, kes püüdis oma nappide stipendiumidega toime tulla. Helsingi tähendas talle mitte ainult õppimist, vaid ka uut kultuurilist õhkkonda. Ta veetis aega Kaisaniemi pargis sõna otseses mõttes kultuuri lõhna nuusutades ja nautides uusi muusikatrende, nagu rock'n'roll.
Helsingi raamatukogud mängisid Pekka elus samuti olulist rolli. Ta veetis tunde lugedes ja kirjutades. Lugu toob esile Pekka intensiivse püüdluse omandada teadmisi, tema unistuse paremast maailmast ja kire kultuuri vastu.
Kokkuvõte
Pekka lugu kõnetab paljusid meist. See tuletab meile meelde individuaalset ja kollektiivset ajalugu ning tuletas mulle meelde, kuidas muuseumid võivad minevikusündmusi ellu äratada. Samal ajal näitab see Soome muuseumide võimet säilitada ja edasi anda kultuuri ja teadmisi elaval ja inspireerival viisil.
See lugu tuletas mulle meelde, et kultuur on palju enamat kui kultuuripärandi säilitamine. See on ka viis elada, mõelda ja kogeda maailma. Pekka lugu on tõestuseks Soome muuseumide tähtsusest kultuurilise mõistmise ja ajaloo äratamisel ning see on see, mida inimesed muuseumikülastusest kaasa võtavad: arusaam kultuurist, mida ajalugu elavdab. Kas see pole mitte päris hämmastav asi?