Soome ajalugu on rikas ja mitmekesine, nagu lapitekk, kuhu on õmmeldud lugusid erinevatest ajastutest. Helsingi rahvusmuuseum on koht, kus need lood on kokku kogutud ja avalikkusele tutvumiseks elavaks tehtud. Selle blogipostituse teemaks on eriline kogemus temaatilisel näitusel, mis põimib publiku sisse soomlaste loo fotodel läbi aegade.
Esimene asi, mis näitusele sisenedes silma torkab, on valgus. Muuseumi ülejäänud hämaruses valgustavad näitusepindu lugematud fotod seintel ja klaasvitriinides. Iga pilt on aken minevikku, Soome ajalukku jäädvustatud hetk.
Üks pilt, mis paistab silma, on vana naise pilt. Ta istub poolvarjus, aken tema taga. Tal on tõsine ilme, mida pehmendab vaid vihje naeratusele. Läbi tema taga oleva akna on näha pilguheit 19. sajandi Soome. Pilt on intiimne, justkui piiluksime üksteise ellu.
Aafrika mulla ja raske töö jäljed on naise kätel ja näol nähtavad, kuid need jäljed ei ole häbiga varjatud. Vastupidi, need annavad tunnistust elust, mis on täis julgust, visadust, võimet seista silmitsi ebaõnnestumistega ja liikuda edasi. Pilt räägib lugu, mis on omane paljudele soomlastele - lugu ellujäämisest ja visadusest.
Kuigi iga pilt näitusel on hetk minevikust, moodustavad nad koos pildi Soome ajaloost. See on ajalugu, mis on täis julgust, visadust, töökust ja lõputut tahet ehitada paremat tulevikku.
Näitus kutsub meid üles mõtlema selle üle, kui kaugele Soome on jõudnud, kuhu ta liigub ja eelkõige selle üle, mida soomeus meile kõigile tähendab. Piltide kaupa avab see akna ajale, mis paneb meid mõistma, et oleme osa sellest rikkalikust ja mitmekesisest ajaloost.
Helsingi rahvusmuuseumi külastamine on nagu ajarännak, mille käigus õpime paremini mõistma oma riigi minevikku ja selle kaudu ka iseennast. Iga pilt, ese ja lugu jutustab midagi suuremat - see jutustab Soome lugu.